Jõudsime Honningsvagi ja nägime Rimi silti. Suure hurraaga läksime vaatama, et mis seal teistmoodi. Mis hinnad jne?
Leidsime Hansacandle tikud- oli see vast avastus. Vahva igatahes ja tundsime end uhkete eestlastena.
Honningsvag oli väike linnake, kahel pool teed väikesed poed- turistilõksud. Muidugi läksime ka meie õnge, sest alati ju leiab midagi, mille peale raha kulutada. Samuti arvas Tõnis, et talle on kindlasti mütsi vaja. Küll ta proovis igasuguseid pähe, üks hullem kui teine. Kokkuvõttes mütsi me ei saanudki, aga see eest sain mina kõvasti naerda.
Sõit jätkus „maailma lõppu“ Nordkappi. Käisime väravate taga ja vaatasime kaugelt tohutu suurt haagisteparki ja ei pidanud vajalikuks nendega liituda vaid asuda omapäi Knivskjelloddeni (sometimes considered the northernmost point of the entire continent of Europe) poole.
Startisime kell 17:00. Eelnevalt toimus autos ettevalmistamine. Mina ajasin endale kolm paari pükse jalga ja paarsada kampsunit. Tõnis tegi sel ajal meile võileibu kaasa. Tööjaotus missugune!!
Ei saa jätta märkimata ühte olulisemat asja nagu julgestusnaps! Tõnis sundis mind võtma pudelist paar lonksu (oh issand mis) konjakit.
Ümber parkla oli vesine, kivine, porine maa. Ei näinud meie mingit rada, vaid hakkasime nagu siilid udus astuma. Mõlemal olid kinnaste asemel sokid kätte tõmmatud ja minul lisaks käed ees nagu kuutõbisel ja irvitades, et küll sokid meile teed näitavad. Ja näe imet, näitasidki.
Muidugi õnnetus meil mõlemal jalad märjaks saada juba esimesel kilomeetril. Vahet polnud, kas olid rajal poris või kõrval rohus, kus vajusid ilusti 2-3 cm vee sisse. Peale 2-3 km jäi ka minu suukene vaiksemaks ja vaiksemaks.
Mägedest üles- alla käies ja mööda libedat kiviklibu väsisid jalad ikka päris kiiresti. Alla minnes varbad olid surutud tossuninasse ja võttis mammud päris hellaks. Kuskil 5 km peal tuli ka pool talda ära, mis sai meeneks tasku pistetud.
Tagasiteel oli hull udu, mis lausa ehmatas. Eriti kui nägid endast ca 500 m kaugusel erinevates suundades kivikuhilaid. Milline võtta, milline jätta? Sisse tallatud rada ka ei olnud, vaid ainult kiviklibu. Igatahes ca 22 aeg jõudsime tagasi auto juurde ja mina olin ikka süsi, mis süsi. Sel hetkel polnud maailmas taltsamat naist kui mina(A).
See järel kiskusime teineteiselt riided ära ja seksisime metsikult, väsimatult hommikutundideni... Hehee, seda te loodate jah! Tegelikult vahetasime märjad- higistatud riided kuivade vastu ja hakkasime tagasi sõitma, sest majutust ei hakanud seal otsima ja telki poleks kuskile panna olnud nii kui nii. Ega +5 kraadiga ei oleks tahtnud seal telkida ka- mina vähemalt mitte.
Jällegi tunnel ja rahakott 186 NOKi võrra kergem. Sõitsime öösel 02-ni ja siis parkisime ja jäime autosse magama.
No comments:
Post a Comment