26.07.2006
Täpselt kell 16:57 õnnestus politseil meid tabada 116 km/h. Lubatud kiirus oli 100 ja nii ei jäänud ka trahv 100 eurot tulemata. Meie aga hingasime kergendatult, sest natuke enne kinnipidamist oli nii ilus sirge tee (ilma kaasliiklejateta), kus sai ka 160 km/h sõita.
Muidugi oli see mõtlematu ja vabandusi ei ole, aga ....peale seda juhtumit hakkasime korralikeks.
Õhtul jõudsime Nordkapi tunnelini, mille läbimine maksis 186 NOKi. Õhtul otsisime ööbimiskohta, aga kuskil ei läinud õnneks. Kas oli kallis, oli täis või lihtsalt ei meeldinud. Kell oli ca 23 kui jõudsime Kistrandi. Kohe maantee ääres oli üks imelahe ja imeväike poolsaareke, kus pakuti turistidele võimalust ööbida saamitelgis.
Jaurasime ühe maja juurest teise juurde, kuna ei saanud aru, kes seda majutust siis pakub. Tõnis kõndis paar ust läbi ja mingi väike nähvits lõuates tema sabas. Kui Tõnisel viskas koppa ja keeras ümber, et koera ära ehmatada, siis seda agaramalt ja kurjemalt see haukus. Kuna oli suht hiline kellaaeg ja väga vaikne, siis arvata oli, et vee ja mägede vahel tuli päris võimas "heli".
Lõpuks saime siis õige inimese (saami) kätte, kes näitas ja tutvustas meile osme. Mina muidugi polnud erilises vaimustuses, sest kell oli palju ja väljas oli väga jahe. Pisike onnike oli suhteliselt madal, pime ja külm. Püsti seista seal ei saanud, aga küürakil käies oli täitsa ok.
Tõnisel oli selline lapselik vaimustus näkku kirjutatud, et mul tõesti ei olnud südant talle öelda, et see pole minu unistuste ööbimiskoht. Mees peab ju olema õnnelik:P
Ronisime siis kolmekesi muldonni ja saamionu tegi tule üles (mitte küttepuudest vaid lauajuppidest), kuid sooja asemel tuli sealt ainult tossu. Istusime siis "tossu" ümber ja saamionu rääkis meile lugusid, saamilugusid muidugi mõista. Mida rohkem tuli tossu, seda madalamaks vajusime meie, lootes natukenegi värskemat õhku hingata.
Meie Tõnisega vahtisime ammuli sui saamile otsa ja mõtlesime, et küll on lahe. Päris saam ju ikkagi!
Enne magama jäämist tõime hunniku lauajuppe lõkke äärde, et vajadusel "tossuga" sooja saada. Magasime põdranahkadel, mis olid päris mõnusad. Mina olin tulele lähemal, kuna olen juba kord selline külmaharakas. Sellest tulid ka meie hilisemad hüüdnimed: mina olin esi-saam ja Tõnis taga-saam.
Ööst mäletan, aga nii palju, et tegelesin magamise asemel tossutamisega:P. Riiete ära võtmisest ei tasunud rääkidagi, sest Põhja- Norra öö on ikka päris jahe.
Hommikul tulime onnist välja ja nägime ise välja nagu põhjapõdrad, sest tuli välja, et nahkadel, millel me magasime oli karv lahti. Ja minul oli must fliis, enne kui magama läksin!!!
Igatahes oli see elamus omaette ja mul on hea meel, et see sai teoks- suuresti tänu Tõnisele!
No comments:
Post a Comment