Jõudsime Honningsvagi ja nägime Rimi silti. Suure hurraaga läksime vaatama, et mis seal teistmoodi. Mis hinnad jne?
Leidsime Hansacandle tikud- oli see vast avastus. Vahva igatahes ja tundsime end uhkete eestlastena.
Honningsvag oli väike linnake, kahel pool teed väikesed poed- turistilõksud. Muidugi läksime ka meie õnge, sest alati ju leiab midagi, mille peale raha kulutada. Samuti arvas Tõnis, et talle on kindlasti mütsi vaja. Küll ta proovis igasuguseid pähe, üks hullem kui teine. Kokkuvõttes mütsi me ei saanudki, aga see eest sain mina kõvasti naerda.
Ostsime hoopis endale metallist joogipudelid (39 NOKi tk) ja väikese märkmiku ( 19 NOKi), kuhu kirja panna meie reisiseiklused. Ostsime ka kaardi Knivskjelloddeni (50 NOKi), kus mõtlesime ette võtta ühe 18 km matka.
Sõit jätkus „maailma lõppu“ Nordkappi. Käisime väravate taga ja vaatasime kaugelt tohutu suurt haagisteparki ja ei pidanud vajalikuks nendega liituda vaid asuda omapäi Knivskjelloddeni (sometimes considered the northernmost point of the entire continent of Europe) poole.
Startisime kell 17:00. Eelnevalt toimus autos ettevalmistamine. Mina ajasin endale kolm paari pükse jalga ja paarsada kampsunit. Tõnis tegi sel ajal meile võileibu kaasa. Tööjaotus missugune!!
Ilm oli ilus. Selline +3 C, uduvihm ja aru-ära-viiv-tuul. Nendesse oludesse sobivad jalavarjud olid meil ka olemas- tossud! Tõnisel oli vist tossus isegi õhuauk, et lämbeks ei läheks :P. Pähe pani ta nokamütsi ja seljakotti pakkis igaks juhuks kaasa salli.
Ei saa jätta märkimata ühte olulisemat asja nagu julgestusnaps! Tõnis sundis mind võtma pudelist paar lonksu (oh issand mis) konjakit.
Suundusime parkla servas olevat kaarti lugema ja vaatasime, et me polnudki seal ainukesed lollid, ca 6-7 autot oli veel. Tõnis luges hoolega kaarti ja mina tegelesin konjaki põletamisega (loe: lällasin). Tõnis kaardi lugemisest targemaks ei saanud, aga see eest ajas minul tarkus üle ääre.
Ümber parkla oli vesine, kivine, porine maa. Ei näinud meie mingit rada, vaid hakkasime nagu siilid udus astuma. Mõlemal olid kinnaste asemel sokid kätte tõmmatud ja minul lisaks käed ees nagu kuutõbisel ja irvitades, et küll sokid meile teed näitavad. Ja näe imet, näitasidki.
Avastasime, et väikesed kivikuhilad märgistavad rada. Minul oli jätkuvalt väga lõbus ja Tõnis tegeles minu üle irvitamisega. Samas oli tore, et ta ei seganud mul iseendast vaimustuses olemistJ. Ma arvan, et ma mulisesin, loopisin vaimukusi ja itsitasin piisavalt palju, et tal oli raske mulle vahele saada.
Päris varases staadiumis sai Tõnis selgeks, et nokamütsist ikka on vähe, mis vähe. Püüdis seal salli mässida ümber pea, aga pidi ise kogu aeg seda ka kinni hoidma. Mehed noh! Kus viga näed laita, seda mine ja laida- mida ma ka tegin. Mässisin talle salli ümber nagu titele mähkmed ja tulemus oli suurepärane. Tõnis nägi välja nagu vanamutt. Jumal tänatud, et ta ise ennast sel hetkel kõrvalt ei näinud :D
Muidugi õnnetus meil mõlemal jalad märjaks saada juba esimesel kilomeetril. Vahet polnud, kas olid rajal poris või kõrval rohus, kus vajusid ilusti 2-3 cm vee sisse. Peale 2-3 km jäi ka minu suukene vaiksemaks ja vaiksemaks.
Need vähesed inimesed, kes meile vastu tulid, tervitasid. Nii lahe. Ühed kanged mehed isegi möödusid meist. Meie Tõnisega ainult vahtisime kadedusega nende vinget varustust, kuidas nad läbi vee marssisid, samal ajal kui meie ühelt kivilt teisele hüppasime.
Mägedest üles- alla käies ja mööda libedat kiviklibu väsisid jalad ikka päris kiiresti. Alla minnes varbad olid surutud tossuninasse ja võttis mammud päris hellaks. Kuskil 5 km peal tuli ka pool talda ära, mis sai meeneks tasku pistetud.
Viimased paar kilti minna oli juba paras väsimus peal, mis aga energiat andis oli teise inimese peale vihastamine. Mehed on ikka nagu poisid ja peavad tõestama, mida kõike nad suudavad, nii ka Tõnis. Knivskjelloddeni tõusu oli võimalik võtta, kas offroad ja otse üles või siis mööda rada ja natuke laugemalt. Ja nii see Tõnis ära kadus. Kuna mägi oli piisavalt kaljune, lõhedega, suur, siis ma ei teadnud, kas ma Tõnise pärast ka üles leian. Telefoni kaasas ei olnud ja ei tahtnud istuda kuskil nagu tolvan ja oodata, mis temaga juhtunud on või, kas on juba poolel teel tagasi auto juurde. Turnisin ka siis otse üles ja nägin teda seal põhjapõtradega kappamas ja pildistamas. Loogiline, et kõigepealt tegin talle peapesu ja siis alles tundsin uhkust, et olen kohal ja vaade oli vägev. Istusin kivi peale, Tõnis „kattis laua“. Ähkisin ja mugisin süüa. Õnnelik ja nälgas.
Tagasiteel oli hull udu, mis lausa ehmatas. Eriti kui nägid endast ca 500 m kaugusel erinevates suundades kivikuhilaid. Milline võtta, milline jätta? Sisse tallatud rada ka ei olnud, vaid ainult kiviklibu. Igatahes ca 22 aeg jõudsime tagasi auto juurde ja mina olin ikka süsi, mis süsi. Sel hetkel polnud maailmas taltsamat naist kui mina(A).
See järel kiskusime teineteiselt riided ära ja seksisime metsikult, väsimatult hommikutundideni... Hehee, seda te loodate jah! Tegelikult vahetasime märjad- higistatud riided kuivade vastu ja hakkasime tagasi sõitma, sest majutust ei hakanud seal otsima ja telki poleks kuskile panna olnud nii kui nii. Ega +5 kraadiga ei oleks tahtnud seal telkida ka- mina vähemalt mitte.
Jällegi tunnel ja rahakott 186 NOKi võrra kergem. Sõitsime öösel 02-ni ja siis parkisime ja jäime autosse magama.
